Bongabonga kogemused ja arutleu

Ümberringi on kümnete miilide kaupa kanjonit, vett, metsa, rohumaid, ei kohta inimhingegi. Samas, in the middle of nowhere elamine pole pahupooleta. * Kuid kui turistil õnnestub teenindajate rünnakutest ja kõnniteedel jalakäijaid jahtivatest jalgratturitest hoolmata elus püsida, hakkab Tallinn oma toredamat poolt avama. Tänaseks elab madu edasi koioti või raisakullina – ega me täpselt tea, kes neist tema maise kestaga omaenda või järeltulijate kõhtu täitis. Eesti keeli: väike veoauto, millel maja seljas. Näiteks New Mexico lõgismadu justkui klõbistaks kastanjette, Oregoni lõgismao sabaots aga tekitab kõrget, valju, visisevat heli, justkui kehvasti töötava kastmisvooliku poolt kuuldavale toodut. Tegelikult pole me üldsegi jaanilainel. Ma olen roomajaid oma elutoast püüdnud. Juht, vanemas keskeas mees, võtab mõtlemisaega, pilguga trolli esiklaasi puurides. Vahetasime parasjagu vaikselt mõtteid, kui rõdu alt maapinnalt kostev vali heli me jutu pooleks lõikas. Kui muud üle ei jää, joonistab Paul mulle enne passikontrolli läbimist moekad kulmud pähe. Aga Hawaiil vastab müüja tervitusele ning ei loobi su oste vihaselt hunnikusse. Kuigi olen mõlemal esinenud. Nii ilus linn, aga sõbralikkust napib. Otse elutoa ukse kõrval roomab üle aiatee kivisillutise lõgismadu. Koduleht ütleb, et nad avavad kell kaheksa hommikul. Eks ikka seepärast, et Inimene on sisse murdnud loomade väljakujunenud elukeskkonda. Lõpuks sirutab käe, aegluubis. Kuidagi lohutav oli Pauli New Mexicos elavalt pojalt kuulda, et sealgi on rahvas sel kevadel lõgismadudega rohkem hädas kui tavaliselt. Sealt on kõige parem vaade kanjonile ja rohumaadele, ja uhked pilve-etendused. Ootamatust rünnakust ehmunud, taganeme strateegiliselt, selg ees, et tänavale tõstetud toolidel aega parajaks teha. Õnneks on see juba kuues kuum hooaeg kanjoniserval elada, ning ühelgi eelmistest pole lõgismadudega tegemist teha tulnud, kui haruldane üksikjuhus, kahe aasta tagune tapatöö välja arvata. Keha kukutasime kaljult kanjonipõhja, seejärel saatsime ta hinge salveisuitsuga teele. Ja ega siis kõik tallinased kurjad polnud. Umbes kümnendal Tallinna-päeval tundsin, et olen sentimeetrikese lühemaks jäänud. No vot ja nüüd olengi paanikas.

Foorum69 - Index page

. Ja olukorra tõsidust võimendas tõsiasi, et koht, kus heli tuli, asus otse garaazhiukse kõrval.

Perefoorum • Perefoorum

. Selle pildiga üritan tõestada, et elukatel ON, kus elada. Mis siis imestada, et roomajadki teistmoodi käituvad, või et nende liikumisteed puha sassis. Igaks juhuks kordan veelkord üle selle, mida siin blogis ikka ja jälle lugeda on olnud: ma ei karda madusid. Lähen varbaküüsi lakkima ja kohvrilukke kinni tõmbama. Mnjaa, kahju ainult, et USAs roheluses viibimise eest maksusoodustust ei anta, nagu Rootsis.

CV: Urve Kaasik-Aaslav -

. Plaksutasime peopesad valusaks. Mkmm, ma ei ole moraalimajakaks hakanud. Mina ja Paul elame keset suurt mittemidagit. Seiske kaks tundi rahvamassis, kus kõik tahavad kuhugi liikuda, aga liikumist sellest hoolimata ei toimu, õhk hakkab otsa lõppema, valitseb kergelt klaustrofoobne üldfoon, ja siis räägime edasi.

Katusemaailm - Katusetarvikute müük - läbiviigud, materjalid.

. Selle asemel tuleme iga viie aasta tagant Lauluväljakule kokku, pressime end tihedasti, keha keha vastas üksteise ligi, nii et õhkugi vahele ei mahu.

Kohviku uks on pärani lahti, muusika mängib, baristad askeldavad leti taga. Aga Tallinnas rahva hulgas kaootiliselt kihutavad, kõndijaid poolsurnuks ehmatavad pedaalijad olid mulle liig mis liig. VEINI võtsime kaasa, sööki ostsime kohapealt. Looduse keskel elades harjud kiiresti otsustama ja tegutsema. Et ma ei näinud trollijuhte ja kassapidajaid. Kõik muudkui uurisid ta muljete kohta. Sel juhul elame meie Pauliga küll mitmesaja-aastasteks. Hoian avalikus ruumis pead õlgade vahel, püsin kaitseseisundis, kuna ilmaski ei tea, millal kurja pilgu või sõna osaliseks saan. Ühel hetkel täies jõus loom, järgmisel hetkel vaid jõuetu keha. Isegi mina ütleksin “tänan, ei, ma lähen ja elan kusagil mujal”. Kui juba üle ookeani tuldud, tuleb viimast võtta. Ei, ega ma ei ootagi, et toidupoe kassapidaja mu ostud kotti laob, nagu siin meie pool merd kombeks. Patsiga müüjapoiss kalastustarvete poes, Omniva postkontori letitöötaja, särava naeratusega apteekrineiu. Niisiis, mina olen endale oma valiku ära põhjendanud. Ja siis veel üks hästi tore naissoost trollijuht. Kust saada laenu kui on maksehäired smslaenas. Taksoga lennujaamast kesklinna sõites ahmisin õhku - mu meelest oli uus. Aga Soome vanapaari pole enam näha, ilmselt otsustasid mujal õnne proovida. Südametunnistus ilmselgelt vaevab. Väga vahva oli, välja arvatud mõningad tunnid, millest pikemalt allpool. Klientide vaenamise taga peab siiski miskit muud peituma kui palganumber, mu meelest. Aga jääb ka võimalus, et ta on kohale jäänud. Viisteist minutit puudub kümnest. Aga täna, kujutage ette, nägin me eesaias metskalkunimammat ca kümne pojaga. Kõigepealt kohukesed, siis leib, viinamarjad, merevaigutopsid, seejärel veinipudelid ja mahlapakid, borshipurk täie tinnaga kõige otsa. And last year, NHS Shetland, a national hospital system in Scotland, began allowing doctors at some medical practices to write scripts for outdoor activities as a routine part of patient care. Latte, peab tunnistama, on neil väga hea. Mina muidugi itsitasin, aga tema väitis tõsise näoga, et üritas tantsupeo vahetekste imiteerida. PAUL õppis selgeks “Koidu” ja “Mu isamaa on minu arm” ning laulis laulupeo esimest ja viimast lugu kaasa. Ning ma ei pea siin kliimat silmas, eks ole. Teie, kes te kardate roomajaid, ei oma külma närvi, küll aga omate sooja südant – olge hoiatatud. Et saaks mööda suurt ja laia maad ringi kolada, magamistuba, köök, elutuba, WC, vannituba kaasas. Kohukesed, mu armsad kohukesed!! Kohukeste lamedaks litsumine võrdub pühaduseteotusega, kuid sisemine hääl hoiatab, et protestimisel pole mõtet.. Bongabonga kogemused ja arutleu. Põhjus on hoopiski egoistlikum ja pragmaatilisem. Ega täna tegelikult pikalt heietamist polegi. Mõni minut hiljem visatakse uksest välja ka vanem soomlastest abielupaar, kes kordas meie tehtud viga. Tõeline city, elus, euroopalik. Püsime niidetud aladel, hoiame silmad lahti, vaatame hoolega, kuhu astume – iseäranis päeva teises pooles ja õhtuhämaruses. Teelt kõrvale polnud võimalik astuda, rohi oli kaetud istuvate laulupeokülalistega, istujate vahel polnud sõna otseses mõttes jalatäitki vaba ruumi. Ei lase Lillit uljalt ja uisapäisa ringi tuisata. Me nimelt jäime pühapäeval pikaks ajaks lõksu, kui piletimüük korraks uuesti avati ning hilised tulijad sisse voolasid, ummistades käiguteid. Laenufirmad on tegelikult alati mõistlikud, kui sa suhtud ise neisse positiivselt. Aga vaadake, kulla inimesed, turistil ei ole Turistina ei saa ma üle ega ümber faktist, et kahte Tallinnas veedetud nädalat jääb muuhulgas meenutama vilets teeninduskultuur. Tagasihoidlikult, samas vastutulelikult professionaalsed. Teise korruse rõdu jookseb ümber terve maja. Üle mõistuse head kraami pakuti, seapraad+hapukapsad+kartulid näiteks. Nimelt kui habras on elu, kui äkiline, selgesti väljajoonistuv on piir elu ning olematuse vahel. Keskealine kivinäoga proua teeb suletud suuga imeliku, hääletu liigutuse, asudes kraami kassast läbi lööma ja vastu metallpiiret jõuliselt hunnikusse rammima. Nonii, mul tuleb nüüd koostada nimekiri noortest sugulastest, kes kallimaga koos elavad, aga ametlikult paari pandud ei ole. Viimased päevad on proovilepanevad olnud. Oi, ma juba kuulen teie vastuväiteid. Jookse, lenda, uju, rooma nii palju kui kulub. Eks ma räägin järgmises postituses pikemalt. Bongabonga kogemused ja arutleu. Teine-kolmas öö oli juba OK. Pidage end siis korralikult üleval need paar nädalat, mil mind pole siin blogis teil silma peal hoidmas. Või siis selleks korraks läinud, kuid õhtusoe ukselävi hakkas meeldima, otsustab homme tagasi tulla. Nähes, et maksevahend muljet ei avalda, kordan küsimust marsruudi kohta, taas viisakalt ning naeratades. Korduvkasutatavad poekotid on mul ettenägelikult reisil kaasas, Trader Joe omad.  Ütlen kassapidajale kenasti tere, naeratan. Proua on juba järgmise kliendi ostude lömastamisele keskendunud. Koju, Tuukri tänavale jalutasime poolvalmis Reidi teed ja rannapromenaadi mööda, vahepeal puhkasime mereäärsel müüril jalga, rüüpasime veini ja lehvitasime lahkuvatele laevadele. FINAAL pani pisara voolama, aga ei kiskunud silma siiski nii vesiseks, kui kartnud olin. Positiivse poole pealt pean ütlema, et kogu see paigal tammuv rahvamass oli vaikne, viisakas ja abivalmis. Rabasin Lillil rihmast, viisin ta kennelisse turvale. Et aga ameeriklasest abikaasale vähemalt korra me rahvuslikku uhkust esitleda, tegin südame kõvaks ning nühkisin end rõõmsalt vastu teisi eestlasi. Uskuge, väga ebamugav kogemus, kui pehmelt väljenduda. Reede-laupäev sujusid suurepäraselt. Selle hetkeni polnud me madu veel näinud, aga kõrv ütles, et tegemist on väga, väga, väga täiskasvanud loomaga. ÜKS “Palun kaks piletit. Valik on Ma võiksin teist ust kasutades tuppa sulguda ja loota, et hommikuks on madu läinud. Paulil nüüd laulupeo-lahtris linnuke kirjas. Tol õhtul rõdu alt tulevat visinat võimendas loojangujärgsele vaikusele lisaks ka maapinnalt rõdulaudiseni ulatuv laavakivimüür, kust heli tagasi peegeldus. Taimestik kanjonis ja kadakametsas on eelmiste aastatega võrreldes silmahakkavalt teistsugune. Amsterdamis näiteks on kõnniteedki selgelt ja arusaadavalt jalakäijate ja ratturite vahel ära jagatud. Troll seisab lõpp-peatuses, Kaubamaja kõrval, oodates väljumisaega. Tänaval kõndides vahin vahetpidamata selja taha, sest – jalgratturid. Hmm, jaa, imelik, Tallinna püsielaniku ajast ma justkui ei mäleta, et teeninduses oleksid asjad üle mõistuse kehvasti olnud. Taas lämbe õhtu, taas päikeseloojak. Ei, ma ei maganud esimesel ööl peale esimest madu hästi. Sa oled võõral territooriumil. Selgitan lohutuseks, et mind ja Pauli tabas sarnane saatus. Kõik järgnevad toimingud sarnanesid paari õhtu tagusele. Ei mul ega Paulil polnud tarvidust teineteiselt üle küsida, teha. Suure tõenäosusega ta olekski. Pikk, külm talv, enneolematu lumerohkus. In Sweden, friluftsliv, the term for living close to nature, is so ingrained in everyday life - from commuting by bike to relaxing in lakeside saunas - that there are tax breaks offered as incentives for the lifestyle. Kuigi seegi oli kõle, arvestades fakti, et ikkagi juulikuu. Plaanipidamiseks palju aega ei anta. Mulle käratatakse lõppsumma, panen kaardi masinasse, võtan tsheki, tänades suudan isegi naeratada, kohukeste-katastroofist hoolimata

Märkused