Teema oma finantsotsused rahuliku südamega

Loomulikult võid oma lapsi maja koerte varjupaigale pärandamisega ähvardada. Väikese mõtlemise järel sa saad ju isegi aru, et kui kaks last kolmanda kasuks ei loobu või kolmas nende käest maja ära ei osta, siis ei ole lihtsalt midagi teha. Kõigil on ju oma maitse, arvamus, soovid ja ettekujutus elukohast. Mõni pärandab ka ehk just kõige edukamale lapsele, tema loogika on jälle see, et too edukas oskab siis hoida seda vara ehk rohkem. Ma olen ise üksklaps, aga tädi peres oli see teemaks. See loobumine pole nii lihtne midagi, eriti kui alaealised lapsed.

M popillius laenas | Laenud

. TÜLLI see mind ju ometi ei saa ajada õdede-vendadega, sest me ei saa tülitseda omavahel hoopis teise inimese otsuse pärast. Soojuspidavus, ventilatsioon, elektrisüsteemid, kanalisatsioonitorud, vannitoad, aknad, küttekolded, köögiplaneering – kõik see vajab kapitaalset kaasajastamist. Kui üks kinnisvara mitmele pärandada, on ju üsna kindel, et üks tahab oma osa rahas saada ja tuleb see vara maha müüa, kui tegu pole just kahepereelamuga. ma tahaks et see pärandus läheks edasi. KUI mul ei oleks tõesti võimalik seda poolt maksta, siis ma loomulikult räägiksin viisakalt ja lihtsalt vennaga, nagu vend ja õde omavahel. Vanema asi on kasvatada lastest mõistusega kodanikud, kes saavad hakkama. Mina sain tema väärtmaterjalist lipsunõelad ja mansetinööbid, raamatukogu, hõbedast söögiriistad ja suvila. Muidugi sain sellest peagi teada, aga isa otsustega ei vaielnud meist küll keegi. Muide, tõde ei ole sellest väga kaugel. Poeg müüb elamise maha, saab kena summa. Muidugi võib tegelikult see üks pärija ka vara maha müüa, aga vanematel on enamasti luul, et ta seda ei tee. Kui vend on lollakas, siis lollaka peale pole mõtet pahandada ja ammugi mitte ema peale. Nii võib mõelda, ma ei pea seda valeks. Ja nüüd mõtle, kas sama olukord oleks olnud, kui üks oleks kõik saanud ja teised mitte midagi. Ruumijaotus ei pruugi olla tulevasele ajale kaasaegne. Mina sinu asemel laskuksin mõtisklusse enda ja ema suhete üle. Ma küll ei arva, et minu tehtud majas nüüd PEAB mõni minu lastest elama hakkama. Õigemini, teised said päranduse saanu loal ka valida tema kodus pottide, pannide, nõude, raamatute jms kodutarvete seast. Äkki digipildid jäävad tulevastele põlvedele. Miks nüüd vat pärast sind sinu lapsed ei tohi, aga sina võisid. Muu vara on ebaõiglaselt pärandatud vahel kõige vaesemale või äpumale, sest vanem tahab, et tema ka toime tuleks. See oli tema soov ja nii saimegi. Materjalid väsivad, tekivad uued, paremad materjalid. Nüüd äkki enamus noogutab pead, et jah, ajaks kui mu ema sureb, siis on tore ja ülinormaalne, kui ema ette kirjutab, kus ma elama pean 🙂 Ütleme, et minu elutöö on lihaveisekasvatus. Nendele see sobis ja kui tegemist on mõistlike inimestega, siis saavad vanemad väga hästi aru ka sellest, et see, mis nende jaoks oli elutöö, ei pea sama tähendusega olema nende laste jaoks. Isa puhul oli testament täpne. Hooldekodu küsimus on seotud ülalpidamisega. Miks mitte, kui see reis lapse õnnelikumaks teeb kui talle hooldada jäetud maja. Äkki saab ajutiselt paaariks kuuks võtta maksed enda peale, kui ma näiteks töökohta vahetan vms. Mina valisin endale malmpoti ja hunniku plaate, ka lubati mulle fotoalbum ja midagi nagu oli veel…ei mäleta. vaevalt nad suudaks minu otsust ebaõiglaseks mitte pidada. Ma nagu ei taha ka, et mu lapsed mind vihkaksid, kuna keegi neist PEAB kolima siia maale minu majja ja veetma päevi laudas. Ühel või teisel moel oled ka sina või su mees või te mõlemad juba järjepidevust murdnud. Mis iganes, igal juhul ei jaga paljud vanemad sugugi võrdselt oma vara. Loomulikult läheb see mu maja, mida me mehega kahekesi ehitasime, tõenäoliselt müüki. Sinusugused on esimesed käsi pikk. Vahel sellele, kellel on lapsed, et ikkagi siit areneb mu suguvõsa edasi, vahel pojale, et tema ikka tähtsam laps kui mingi tüdrukutirts, vahel lihtsalt lemmiklapsele, kes mis iganes x põhjusel armsam. Ma pole sadist, et nõuda, et ka pärast minu surma peavad mu lapsed elama nii, nagu mina nõuan. Tahtis nii pärandada ja pärandas. Isegi, kui talle pakutaks teises linnas paremat tööd või oleks tal teises linnas vanema surma ajaks juba oma maja, oma elu, oma töö, lastel kool. Teiste laste elu on enamasti juba kusagil mujal sisse seatud. Maja läheb müüki ja raha jagatakse kolmeks. Ei, ei olnud 🙂 Ema puhul ma isegi ei süvenenud eriti. Võrdselt jagatun siis peaks üks lastest oma vanematekodu teistelt lastelt OSTMA, millest reeglina aru ei saada ja hakatakse ussitama. Või mismooodi need suhted perekonnas nii käest ära on teil. Paljudel juhtudel on ikkagi nii: see, kel pirukas on, üritab selle jätta võimalikult ebavõrdselt, ja just tingimata nii, et sugulased üksteisega lõplikult tülli ajada. Ta tegi inventuuri ja siis millalgi laekus mulle lihtsalt mingi summa ja ühel õhtul jagasime oma vahel maalid ja ehted ära – igaüks kirjutas, millist ta sooviks ja siis nii jagasimegi ja kogu lugu.

Väiklaste inimeste väiklased elud. Aga me ei ela ideaalses maailmas. Maja oli tema oma ja ta tegi sellega, mida tahtis. Raha on kõige lihtsam jagada. Või üks ostab teistelt nende osa välja, kui ta maja tahab. Teema oma finantsotsused rahuliku südamega. Minu meelest on seaduses kirjas, et kinkelepingust saab taganeda kui kingisaaja näitab andjale vastu üles tänamatust. Teemaalgataja suguse inimese emana ma pärandaksin kõik mingile heategevusele, sest ma ei pea midagi pärandama inimesele, kes suudab sugulastega tülli minna minu päranduse pärast. Ütleme, et sul on kolm last, kellel igaühel kolm last. Ja siis need lapsed laristavad kogu elutöö ning nende oma lastele ei jää mitte midagi. Kui tõesti selguks, et plaanitakse maha müüa ja reisida, siis teeks testamendi koerte varjupaigale. Maja ehitamise nimel aastatepikkune kokkuhoid ja enda poolsurnuks töötamine oli vanemate valik ja ohverdus. maja tuleb siis jagada mõttelistest osadest reaalosadeks ja kui üks tahabki elada seal edasi ja ei jõua osta teistelt välja nende osi, tulevad müües võõrad naabrid. Kujutage ette sellist stsenaariumit, et on pensionärist ema, täiskasvanud tütar ja poeg, kellel endal ka pered.

Kerttu Raie Alternatiivsed pensionipõlve kindlustamise viisid.

. Vanema asi ei ole maksta kinni laste mõnud. Sest vanem lihtsalt otsustab lapse eest ära, mis talle parem oleks. Jah, võibolla on natuke valus, et ma ise ei olnud see soositud laps, aga mitte ometi raha pärast. See ei tähenda, et mõttes juba raha loeks. Laenu tagasimakse kalkulaator. Näiteks kui selle maja ehitamiseks elati aastaid kokkuhoidlikult. Kui keegi lastest tunneb, et tal on traditsioone vaja, siis ostab selle ise ära. Kui vanem pidas last ülal, siis lapa peab pidama ka tulevikus vanemat. on küll täielikult renoveeritud, aga ikkagi on sel kõigel tähendus mu jaoks. Miks sa ise järjepidevalt seal edasi ei ela, kus sa sündisid. Neid ei saa vaadelda koos. Lihtsalt paneb mõtlema, et mida ma temaga suheldes valesti tegin. Kuni sinu elutöö on üks maja, siis lepi sellega, et nõudmised eluasemele suurenevad üha kiiremas tempos.

E learning | Kiirlaenud

. Ma ei saa ju ka solvuda õe peale, kui ta näiteks loteriiga võidab. Pole aimugi, palju raha keegi sai vms. “Ema segab end meie pere asjadesse” on tavaline teema. See kingitus ja hooldekodu, on täiesti erinevad küsimused. Tingimus on – tuled ja elad ja kannatad. Ja kaugeltki ei hakanud keegi kraaklema, et miks mina sain terve raamatukogu ja tema ainult näiteks korteri. Sellest ei saa inimesed tihti aru. ma tahaks et maja jääks perre, et oleks järjepidevus. No miks neile peab jääma mingi maja, mida nad ei taha. Nüüd abielluti ja selgab, et ühe vennanaine ei ole rahul, et tema mees sai kõige vähem. kui vanem on kasvatanud oma lapsed armastusega ja mitte rahaahneteks siis nad ei tülitse päranduse pärast. Aga igal juhul on pärandamisel kindel reegel: jäta oma vara vaid ühele lastest ja hoolitse selle eest, et sinu lapsed elu lõpuni üksteisega normaalselt läbi ei saaks. Mina su sünnitasin, mina ütlen, kus ja kuidas sa ka pärast minu surma elad! Kuulge, rumalus ja väiklus ju. On alati võimalik, et keegi loobub vabatahtlikult – ei soovi olla segatud jagelemisse, remondiprotsessidesse jms ja loobub oma osast ise. Loomulikult, neil on see võimalus, kui mõni tahab, aga et seda kohustuslikuks teha, see oleks ju pisut ahistav. Tütar ega poeg ei soovi sinna tagasi kolida, sest nad on oma elu kuskil mujal sisse seadnud, neil on abikaasad, lapsed, kes käivad koolis jne. Lühidalt, ei, mul ei oleks mingit okast. Arved lähevad jätkuvalt pooleks. Perekoolis ei taluta üldiselt ka elusa ema või ämma juhiseid, kus ja kuidas peab elama. Küll aeg annab arutust Please wait. Vanemad eluajal määrasid ära – kes saab korteri, kes suvemaja, kes metsamaa – lapsed ise leppsid kokku. Juba praegu on vend öelnud, et ei soovi midagi. Tütar ja poeg maksavad arved pooleks. Laenu refinantseerimine on ülimalt lihtne ning toimub samamoodi nagu iga teise laenu taotlemine.

Mis teemal? | Tagasi kooli

. kolmeks jagatuna oleks ka lapsed võimaliku kurva valiku ees, et keegi ei jõua oma osa teistelt välja osta, kuigi tahaks. tülli minnakse kui pere iseasjad on pingesja inimestel on valed väärtushinnangud. ühele pärandades tekiks ilmiselt vimm teistel. Ära pea oma “elutööd” mingiks aegumatuks väärtuseks. Ikka päris eriline piinamisvorm – sundida lapsi elama “järjepidevuse” pärast seal, kus nad ei taha. Küsimus on praegu tegelikult raiskamises. Emal on tervis kehvaks jäänud, ta kingib oma kodu pojale ja ise peab hooldekodusse minema. Sina loobud ja pärandiosa läheb järgmisele ringile. Mis tingimus see selline on – keegi peab kasvõi vastu tahtmist selles majas elama. Kui oled ise paljas kui püksinööp, siis ei saagi saada aru teiste inimeste ohverdustest. Maja müüki, raha võrdselt jagada ja jutt lõppenud

Märkused